Viljakusteadlikkus on mõiste, mis on seotud pereplaneerimiskäitumisega, kuigi viljakusteadlikkus võiks ja peaks olema sellest enam – see peaks olema teadlikkus inimese reproduktiivsüsteemist ja elutsüklist, samuti ohtudest reproduktiivtervisele ja teadmistest, kuidas püsida terve ja viljakas kogu eluperioodi vältel.
Viljakusteadlikkus annab paremad teadmised ja oskused enese eest hoolitseda, tõstab teadlikkust erinevatest võimalustest-valikutest mis muu hulgas puudutavad pereplaneerimiskäitumist. Mida parem viljakusteadlikkus, seda kiiremini jõutakse vajadusel ka abini.
Meie koolisüsteemis keskendutakse rasedusest ning suguhaigustest hoidumisele, mida on kindlasti vaja teha, aga väga vähe räägitakse sellest, kuidas oma viljakust hoida. Kas see on oluline, kui ühel hetkel lapsi saada soovitakse. Kui sellele varasemalt üldse tähelepanu pööratud ei ole, siis võib tulla suure ja kurva üllatusena, et rasedaks jääda ei ole sugugi nii kerge nagu arvati. Paljudel juhtudel on võimalik viljatusprobleeme ennetada, kui oleks teadlikkus viljakusest ning sellele mõjuvatest faktoritest.
Ehk oleks aeg rääkida hoopis tervise hoidmisest, viljakuse hoidmisest, millesse integreerida ka soovimatust rasedusest ja sugulisel teel levivatest haigustest rääkimine. Noortel on vaja õppida tegema tervislikke ja vastutustundlikke otsuseid oma keha ja suhete kohta, neil on vaja teada, kuidas luua turvalisi, rahuldust pakkuvaid ja vastastikku lugupidavaid (seksuaal)suhteid. Lisaks peaks rääkima ka armastusest, hoolimisest, emaks ja isaks olemisest, laste kasvatamisest, sellisest pereelust, kuhu sündivad lapsed on oodatud. Ja kindlasti sellest, et see, mida sa teed ning kuidas enda ja oma kehaga noores eas ümber käid, mõjutab su tervist ja viljakust vanemaks saades.
Sündimus Euroopas on langustrendis, viljakusprobleemidega inimeste arv tõuseb. Sellest tulenevalt on selge, et viljakusteadlikkust on vaja tõsta ning seda juba varases eas, ja seda nii poiste kui tüdrukute seas. Nii poisid kui tüdrukud peavad teadma bioloogiast, viljakusest ning seda mõjutavatest teguritest. Kuus riiki maailmas on alustanud tööd viljakushariduse pakkumisega, nende eesmärk on suurendada teadlikkust viljakushariduse olulisusest: Inglismaa, Austraalia, Kanada, Rootsi, Taani ja Portugal. Armeenias ja Inglismaal on välja töötatud riiklik viljakusõppe programm, mis on mõeldud noortele ja kus keskendutakse viljakuse eest hoolitsemisele.
Oma keha eest hoolitsemine on oluline hea tervise jaoks, samuti viljakuse hoidmiseks. Inimesed peaksid järgima tervislikke eluviise hea tervise mõttes kogu aeg ja loomulikult last planeerima hakates. Normaalkaal, mittesuitsetamine, alkoholitarvitamise vähendamine, mõistlik kofeiini tarbimine, füüsiline aktiivsus – see tõstab rasestumise ning terve lapse sünni tõenäosust.
On teada, et viljakus langeb aastate lisandumisega. Tüdrukud sünnivad teatud hulga munarakkudega, mida elu jooksul juurde ei teki, umbes 37. eluaastaks on 90 protsenti munarakke kadunud. Puberteedist alates toodavad mehed spermat elu lõpuni, kuid sperma kvaliteet hakkab vanuse kasvades langema. Alla 30-aastastel naistel on tõenäosus igakuiselt rasedaks jääda 20 protsenti, 40-aastastel naistel on see protsent viis. Üle 45-aastaste meeste puhul tõuseb naisel raseduse katkemise ning lapsel kaasuvate haiguste võimaluse risk.
Kunstlik viljastamine aitab paljusid, aga paraku ei ole see võluvits, mis kõiki ja igal puhul aitab. Rasedaks jäämise võimalus pärast üht viljatusravikatset on kuni 35-aastaste naiste puhul 30 protsenti, vanuse kasvades see protsent langeb. Ühe valikuna pakutakse naistele munarakkude külmutamise teenust, mille korral jääb munarakkude külmutamisel rakkude vanuseks aeg, mil nad külmutati ja vajadusel saab hilisemas eas kasutada enda nii öelda nooremaid rakke. Seda on soovituslik teha enne 35. eluaastat, kuna hiljem hakkab munarakkude arv ja kvaliteet oluliselt langema. Nooremaealisena tuleviku tarbeks munarakkude külmutamine on variant, mida soositakse, aga ka see ei pruugi tagada õnnestumist, rasedaks jäämist ning lapse sündi. Mida hilisemaks lapse saamist lükata, seda tõenäolisem on väiksem laste arv kui esialgu loodeti ning suureneb ka täielik võimetus bioloogilisi lapsi saada. Vähene teadlikkus vanuse ja teiste faktorite mõjust viljakusele võivad suurendada viljatusriski ning soovimatut lastetust või loodetust vähem lapsi.
On veel üks väärarusaam, mis võin panna uskuma, et ebatervislike harjumuste mittekasutamine parandab tervist. Võidakse arvata, et tervislike eluviiside järgmine tõstab viljakusvõimekust või et viljakust on võimalik parandada, kui elada tervislikke eluviise järgides. Tõepoolest, tervislikud eluviisid ei mõju kahjulikult, nad võivad vähendada riske ja ohtusid, aga samuti ei aita nad juba olemasolevat terviseolukorda paremaks muuta, viljakust suurendada.
Viljatuse ennetamist peaks mõistma hea tervise perspektiivist, mis muu hulgas sisaldab arusaamist reproduktiivtervisest ja selle säilitamisest. See võimaldab anda realistliku pildi inimese reproduktiivsüsteemi muutusest elutsükli jooksul. Inimestele on vaja tõest pilti viljatuse tähendusest sotsiaalsest kontekstist lähtuvalt, on vaja teavet viljatuse levimuse ning esinemissageduse kohta.
Maailmas läbi viidud uuringutest on ilmnenud, et üle 70 protsendi naistest on soovinud, et nad oleksid teadnud faktoritest, mis nende viljakust mõjutavad. 2018. aastal viidi Austraalia üliõpilaste seas läbi viljakusteadlikkuse uuring, millest selgus, et viljakusteemalistes küsimustes olid peamisteks teabeallikateks perearst ja internet. Internet on küll väärtuslik infokanal, kuid informatsiooni võib seal olla igasugust. Seetõttu on oluline, et inimesed suunataks aja- ja asjakohase ning tõenduspõhise info juurde.
Teine Austraalias viljakas eas inimeste seas läbi viidud uuring näitas, et inimesed alahindavad vanuse mõju rasestumisele, neil on piiratud teadmised viljakust mõjutavate tegurite kohta ja nad ülehindavad kunstliku viljastamise võimalusi. Inimeste teadlikkus vanuse tõusuga kaasnevast viljakuse langusest on ebapiisav, hinnatakse üle laste saamise võimalikkust vanemas eas. Seksuaalkasvatus ja terviseedendus peaks sisaldama informatsiooni vanusega seotud viljakuse languse kohta, seda nii meeste kui naiste vaates.
Fertiilses eas inimeste teadlikkus teguritest, mis mõjutavad viljakust ja lapsesaamist, kaasa arvatud viljatusravi võimalusi, on üldiselt madalad. Mitmed maailmas läbi viidud uuringud näitavad, et inimesed hindavad fertiilset eluiga üle ja alahindavad elustiilitegurite negatiivset mõju viljakusele. Usutakse, et vanusega seotud viljakuse langus algab tegelikust pöördepunktist hiljem ning hinnatakse üle nii spontaanselt kui ka viljatusravi kaudu rasestumise võimalusi.
Üks põhjus, miks vanuse mõju alahinnatakse, võib olla selles, et meedias räägitakse küll naistest, kes on saanud lapse 40-50-ndates, aga vaikitakse selles osas, kui pikk teekond on maha käidud raseduse tekkimiseni ja et enamik neist lastest on sündinud doonormunaraku abil, mille on annetanud noor naine. Loomulikult ei tohi ära unustada ka uudisväärtuse ületamise faktorit – vanemas eas lapse saanud naine ületab uudiskünnise, aga vanem naine, kes järjepidevalt, kuid ebaõnnestunult rasestuda üritab, seda ei tee.
Artikli on kirjutanud raseduskriisi-, leina- ja viljatusnõustaja Triinu Tints.
